Lastefond toetab oligodontiat põdeva neiu ravi

 

Haruldase hambaanomaaliaga 18-aastane Estelle saab TÜ Kliinikumi Lastefondi toel puuduva 12 jäävhamba asemele implantaadid.

 

Estelle on pealtnäha tavaline noor neiu. Nagu teised gümnaasiuminoored, muretseb temagi kevadel eesseisvate lõpueksamite pärast. Neiul on aga üks mure lisaks – nimelt on tal diagnoositud haruldane haigus oligodontia, mistõttu puuduvad tal 12 jäävhamba ning 3 tarkusehamba alged.

„Hamba agenees üksikute hammaste puhul on suhteliselt sagedane hammaste anomaalia,” räägib üks Estelle raviarstidest, doktor Kristiina Viltsin. Hüpodontia ehk ühe kuni kuue jäävhamba (välja arvatud kolmandad molaarid) arenguline puudumine on juba harv nähtus – Põhjamaades esineb seda 4‒6 protsendil inimestest. Kui hambaalgeid puudub rohkem kui kuus, nagu Estellel, on tegemist oligodontiaga. Oligodontia esinemissageduse kohta Eestis andmed puuduvad, kuid näiteks Norras esineb seda umbkaudu 0,084 protsendil elanikkonnast.

Hamba algete puudumine seab nii patsiendi kui ka hambaarstid keeruliste valikute ette, leiab Viltsin. Kuidas lahendada olukord sedasi, et hambumus toimiks nii funktsionaalselt kui ka esteetiliselt? Kui puuduvad kuni nelja jäävhamba alged, on probleem sageli rohkem esteetilist laadi ja vahed hambakaartes on vaja sulgeda. Kui aga puudub nii palju hambaalgeid nagu Estellel, siis on probleem eelkõige funktsionaalne. Suus olevatel hammastel lasub ülekoormus, mis kandub ka alalõua liigestele – valu, naksumine ja väsimus on sagedased sümptomid. Nii ka Estellel.

Estelle ortodontiline ravi algas 2010. aastal, mil tal diagnoositi 12 jäävhamba ning tarkusehammaste alge puudumine ning ka sügavhambumus. Lisaks oli mureks vasaku alumise jäävpremolaari kiildumine piimamolaari krooni alla ja suhu lõikumise takistus. „Ravi alguses tegime otsuse, et ühtegi jäävhamba algeta piimahammast ei eemalda, ehkki ülemised jäävkaniinid olid lõikunud piimakaniinidest distaalsele ehk neljandatena,” kirjeldab Viltsin. „Selle olukorra lahendamise planeerisime ravi teise etappi ehk võimalikult vahetult enne proteesimise algust. Lähtusin seisukohast, et kuna hammaste proteetiline asendamine on võimalik alles alates 18. eluaastast, siis varajane hammaste eemaldamine toob endaga kaasa alveolaarjätkete kõrguse kao ja luumahu vähenemise.”

Alalõua liigeste valu leevendamiseks ja alakaares kiildunud hambale hambaritta ruumi tegemiseks läbis Estelle esimese ravietapi 5 aastat tagasi ortodontilise lingvaalkaarega, millega muudeti alumiste hammaste kallet ja raviti sügavhambumust. Kui hammas nr 34 sai kaarde lõikuda ja alalõua liigesed enam valu ei teinud, siis lõpetati esimene ravietapp. See kestis umbes 1,5 aastat.

„Teine ravietapp algas kaks aastat tagasi, kui Estelle märkas, et alalõualiigese valulikkus annab taas tunda ja kätte oli jõudnud aeg alustada breketraviga,” räägib Viltsin. „Breketravi käigus säilitasin samuti piimahambad ja alles alates 2015. aasta suvest oleme vähehaaval lasknud kirurgil piimahambaid eemaldada. See ei ole olnud lihtne, sest piimamolaarid jäid ülejäänud hammaskonna kasvu ja arenguga oma algsele suhulõikumise kõrgusele ning olid anküloosis.”

Mis üldse põhjustab oligodontiat? „Hambapunga arenguhäire täpne etioloogia on tänaseni ebaselge,” kirjeldab Viltsin. „Kindel mõju hamba algete puudumisele on nii geneetilistel kui ka keskkonnateguritel.” Geenimutatsiooni puhul on muteerunud MXM1 ja PAX9 transkriptsioonifaktorid, mõju võivad lisaks avaldada ka kemoteraapia ning kiiritus väga varajases lapseeas.

Kui enne implantatsioonivõimaluste teket lahendati sarnast olukorda eemaldatavate hambaproteeside või sildproteeside abil, siis tänapäevased lahendused lähtuvad kvaliteedist ja saadud tulemuse pikaajalisest säilimisest, räägib Viltsin. Eemaldatavate plaatproteeside ja sildproteeside puhul on peamiseks probleemiks, et alveolaarluu kaotab oma kõrguse ja kuju, kui hambad eemaldatakse või on arenguliselt puudu. Implantaadid seevastu suudavad asendada hambajuuri ja koormus langeb alveolaarluule ning hoiab alveolaarluu kõrgust ja mahtu. Kõrvalolevad hambad ei saa kahjustada. Tulemused on pikaaegsed, hea hügieeni puhul isegi eluaegsed.

Kuna Estelle ravi on olnud pikaajaline ja kulukas, on perele rahaliselt õla alla pannud nii Haigekassa, lastefond kui ka kohalik omavalitsus. Haigekassa on tasunud neiu ortodontilise ravi eest, kuid implantaatide paigaldamine ei kuulu kahjuks hüvitatavate teenuste hulka. Siin tulidki appi Lastefond, kes toetab Estelle ravi 9600 euroga ning kohalik omavalitsus, kes tasub 2000 eurot. Neiu pere kanda jääb ligi 1300 eurot, vahendab Meditsiiniuudised.

Praegu on Estelle ortodontiline ravi jõudmas lõppfaasi. Tema teine raviarst, doktor Alon Rass, plaanib juba jaanuaris alustada implantatsiooni, pärast mida kulub veel 4‒5 kuud enne, kui implantaatidele saab hakata kroone kinnitama. „Eeldatavalt peaks ravi lõppema 2016. aasta suvel,” ütles Rass, kes dokumenteerib kõik ravietapid ka fotograafiliselt. Kui kõik sujub plaanipäraselt, on ajakirja Hambaarst lugejatel juba uue aasta suvel võimalik ravile täpsem pilk peale heita.

Marit Sukk
Autor
Marit Sukk