Kuidas said haigekassa hambaraviteenuse hinnad just sellised, nagu nad on?
01.12.2017Selle artikli kirjutas EHL juhatuse liige Katrin Metstak ajakirja Hambaarst 2017. a detsembri numbrisse.
Haigekassa hambaraviteenuste hinnad on kehtinud varsti aastapäevad ja ka hambaproteesimise teenuse hinnakiri valmib haigekassa usinate ametnike käe all hoogsasti. Kuigi see pidi valmis olema juba 20. oktoobriks, maadeldakse selle kallal tänaseni.
Võibolla kõik veel ei tea, aga alates 2018. a 1. jaanurist lõpeb senini hästi toiminud rahalise proteesihüvitise süsteem ja see asendub haigekassa proteesiteenuste hinnakirjaga sarnaselt hambaraviga. Artikli kirjutamise päevaks on EHL-le tutvumiseks sellest saadetud poolik hambaproteesimise struktuuri tabel, mille teenuste loetelu ja kirjeldused on pehmelt väljendudes puudulikud. Tabelist puuduvad arvutused ning näha pole laboriteenuste hinnakirja, mis tõenäoliselt on valmis, kuid mida haigekassa ei soovi EHL-ga jagada.
Võtkem siis seni analüüsimiseks ette haigekassa hambaraviteenuste hinnakiri. Miks on selles hinnad sellised, nagu nad parajasti on? Püüan allpool piirhinna kujunemise aluseks olnud tabelitest silma hakanut väga lühidalt kirjeldada.
Kuidas hinnad kujunevad?
Haigekassa kasutab teeniste loetelu hinna arvutamisel suurtele haiglatele sobivat mudelit. Paraku ei kõlba see väikestele hambaravikabinettidele. Eesti keskmises hambaraviasutuses on 2–3 ravitooli. Sellise kliiniku juurde kuulub reeglina ka registratuur, eraldi sterilisatsiooniruum, riietusruum, personali puhkeruum, laoruum, lukustatav tulekindla kapiga arhiiv või serveriruum, kaks WC-d ning eraldi ventileeritavasse ruumikesse tuleb mahutada ka kompressor ja imumootor. Paljudel on lisaks ka spetsiaalne ruum panoraamröntgenseadmele ja väiksele CAD-CAM laborile. Ruumide olemasolu ja varustatust kontrollivad nii Terviseamet kui ka Tööinspektsioon. Üldjuhul tuleb ruumid välja ehitada või remontida kliinikul endal, seintesse tuleb peita pliivarjestus ning sisustada mööbliga ka abiruumid. Uskuge või mitte, aga haigekassa arvutustes pole nendeks kulutusteks mitte sentigi ette nähtud. Suuri haiglaid remonditakse eurorahadest või otse riigi eelarvest, mitte raviteenuse eest saadavat raha kasutades, hambaarstid aga teevad seda kõike enda rahakoti arvelt. Struktuuritabelis on küll üldkulude rida, mis hambaravis aitab heal juhul vaid katta kommunaalmaksed, telefoni ja veel mõne väiksema kulutuse, kuid näiteks rendi maksmiseks sealt enam ei jagu – see on jälle hambaarsti isiklik mure.
Tabeli kuluridadelt leidsime hambaraviseadmed ja kabineti mööbli. EHLi märkuste järel lisati sinna ka seadmeid, nagu tipuleidja, endomootor, mikroskoop, fotoaparaat, soodaprits jne jne. Haigekassa tabel näitab nagu töötaksid kõik need seadmed meie kabinettides 8–12 tundi tööpäevas. Nii on hambaraviseadme tööajaks arvutatud igal tööpäeval 12 tundi, mis tähendab, et hambaarst töötab nonstop. Samas tööaja tabeli arvutustes on hambaarsti tööpäevaks 8 tundi ning arvestusse minevaks tööajaks arvestatakse sellest vaid 85%. Nende “vangerduste” eesmärk on muuta seadmete minutihind sisendina võimalikult odavaks. Samas arvestatakse kõikide seadmete puhul, et need töötavad 8–10 aastat ilma igasugsuse hoolduse ja remondita. Aga Terviseamet kontrollib meie seadmete igakuiseid hoolduspäevikuid ja teame, et moodsate elektroonikat sisaldavate seadmete remondikulud võivad olla tõeliselt üüratud. Näiteks arvestab haigekassa, et endomootor, tipuleidja ja kuumobduraator peavad hoolduse ja remondita vastu tervelt 8 aastat, ning et me kasutame neid 8 tundi päevas. Segavastuvõttu harrastavad hambaarstid – mitu minutit te oma vastuvõtuajast neid abimehi tegelikult kasutate?
Hambaravivastuvõtu juurde oli haigekassa märkinud mikroskoobi kasutamise kestuseks ühe minuti. Juhtisime ametnike tähelepanu tõsiasjale, et ühe minutiga pole mikroskoobiga võimalik midagi teha. Ametnikud tegidki tabelis paranduse ja mikroskoobi kasutusajaks sai 20 minutit, kuid summalahter tabelis jäi paranduse järel ikka samaks. See on hea näide, kuidas lõpptulemust muutmata numbritega lihtsalt manipuleeritakse.
Kirjeldatud arvutusmetoodikat kasutab haigekassa kõigi seadmete puhul. EHL tegi korduvalt ettepanekuid seadmete ja korduvkasutatavate instrumentide amortisatsiooni- ja kasutusaegade korrigeerimiseks, kuid arvestuse aluseks olevas tabelis sellest midagi ei muutunud. Saanud novembris kätte proteesiteenuste hinnakirja tabelid, näeme, et ka tänaseks pole ühtegi EHL poolt tehtud muudatusettepanekut sisse viidud.
Pisut ka palgakomponendist
Arvestuste aluseks on eriarsti tunnitasu koos koefitsiendiga 14,11 eurot, mis ehk polegi nii paha, kuid samas pole tasu ette nähtud registraatorile, puhastusteenindajale ega raamatupidajale. Neile arvestatakse kalendrikuus koos maksudega 150 eurot arsti kohta. Kui teie kliinikus on näiteks kolm arsti, siis teeb see neile kolme peale kokku tervelt 750 eurot. Hambaarsti abilise tunnipalgaks arvestatakse mudelis haiglahooldaja tasu 3,8 eurot tunnis, aga üheski hambakliinikus pole hambaarsti abistav personal nõus sellise töötasuga tööd tegema. Küsimus pole ahnuses, vaid 80% neist on õe haridusega tervishoiutöötajad, kellele tuleb ka seadusele vastavat tasu maksta, mis ületab hinnamudelis pakutut kahekordselt. Absurdini minevaks näiteks on hambaarstide koolituskuludeks ette nähtud 447 eurot aastas. On enam kui selge, et seaduse ettenähtud nõuetekohaseks täiendkoolituseks sellest summast ei piisa.
Üks EHLi abistanud härrasmees (aitäh! Heigo) leidis haigekassa töötasuarvutustest ka põhimõttelise vea. Nimelt arvutavad nad tööandja töötuskindlustuseks 0,3%. Tegelikult kehtib juba ammu kõrgem määr – 0,8%. Haigekassa ametnik tunnistas viga valemis, kuid mainis, et seda polevat nii lihtne muuta. On uskumatu, et riigieelarvest kümnendikku pööritavas organisatsioonis arvutatakse riigimakse teadlikult valesti. Proovige eraettevõtjana maksuametile seadusega ettenähtust vähem maksta!
Materjali kuludest
Alustan patsiendipuhuseselt kasutatavatest materjalidest ehk püüan selgust tuua, miks me väidame, et haigekassa eeldab, et üht tuimastusampulli tuleb kasutada kolmele patsiendi puhul.
Haigekassa kogus sisendeid kolmelt referentsasutuselt – Lääne-Tallinna Keskhaigla hambakliinikult (LTKH), Kaarli Hambapolikliinikut (KHP) ja Ode hambakliinikult. Kaks neist esitasid finantsandmeid täpselt aru saamata, mida haigekassa ametnikud konkreetselt küsivad ning haigekassa hinnaarvutustabelis sai tulemus järgmine: LTKHs kulub ühekordseid vahendeid kõvasti alla normaalse, KHPs normist pisut rohkem, kuid Ode kliiniku töötajad ,,raiskavat’’ tohutult ning nad diskvalifitseeriti kui hälve normaalsusest. On selge, et haigla kliinikusse ostetakse materjale riigihanke korras palju odavamalt, kui väikesed kliinikud seda teha saavad. Lisaks unustas LTKH materjalidele lisamata käibemaksu, sest suure riigihaigla raamatupidamises näeb käibemaksu kuskil kaugel-kaugel kõige eelviimasel real. Kindlasti oleksid Ode hambakliiniku esitatud andmed olnud kõige enam sarnased keskmise hambakliiniku kuludele, kuid haigekassa ei vaevunud kogutud sisendeid üle täpsustama – neile sobis kõige odavam sisend suurepäraselt ja nii korrutatigi ühekordsete materjalide kulurida läbi koefitsientiga 0,35. Eelnevast tulenevalt maksabki haigekassa kinni vaid 1/3 patsiendipuhuste materjalide kulust. Kurioosumina on hammaste eemaldamise tabelis ühekordsed materjalid jagatud lisaks veelkord poole odavamaks. Mingit selgitust antud arvutuskäigu juurde lisatud pole.
Hammaste eemaldamise juures leidub veel üks huvitav seik. Nimelt ei pea haigekassa vajalikuks kirurgilisi instrumente steriliseerida – teenuse juures puudub täielikult steriliseerimise ja steriliseerimist läbiviiva töötaja komponent.
Desinfitseerimise ja steriliseerimise protsessi juurde kirjeldasime tabelitesse üles kõik tänapäevased seadmed, kuid nagu me teame, ei tee pelk masin midagi. Arvestusest jäid välja hädavajalikud toimelahused nii pesumasinatesse kui ka instrumentide leotamiseks ning raviseadmete imusüsteemide pesuks. Lisaks ka bioloogilised testid ja indikaatorribad steriliseerimisprotsessi õnnestumise kontrollimiseks ja dokumenteerimiseks. Ning jällekord arvestati seadmete tööajaks 12 tundi tööpäevas. Seega verised tangid kotti, kott kuumsulguriga kinni ja 12 tunniks autoklaavi!
Imestame, et periapikaalse röntgenülesvõtte hind vähenes eelmise kehtinud haigekassa hinnakirjaga võrreldes pea kaks korda. Siinkohal selgitan ka põhjust: haigekassa ametnik arvestab, et hambaarst teeb tunnis keskmiselt kuus röntgenpilti. Niisuguse tihedusega teeb pilte ainult suure hambakliiniku röntgenosakond, kuid tänasel päeval ei kõnni ju patsient kanalinõelad hambas turritamas koridori pealt röntgeniruumi otsima? Tänane norm on, et nõelapilt tehakse kabinetis toolist tõusmata ja nii kasutame röntgenseadet tegelikult ainult keskmiselt kuus korda tööpäevas.
Hinnad vastaku reaalstele kuludele!
Eelpool välja toodu on ainult väike osa hinnaarvutuste puudujääkidest. Seni, kuni haigekassa ametnikud järgivad metoodikast tulenevalt jäigalt referentasutuste poolt ette antud vigaseid sisendeid ja kasutavad ebanormaalseid amortisatsiooni- ja kasutusaegu ning jätavad arvestama teenuse osutamisega kaasnevad reaalsed materjalikulud, ei saa me reaalsetele kuludele vastvatest hindadest rääkida.
Et hinnad õiglaselt reaalsetele kuludele vastavaks saaks, tuleks hinnaarvutused teha 2-3 raviseadmega kliinikut aluseks võttes ning arvutusi teha teenuse osutamiseks reaalselt kuluva aja alusel. Aruvutuskäigus tuleb arvestada tegelike remondi- ja hoolduskuludega ning ka nõuetele vastava hambakliiniku väljaehitamiseks tehtud kulutustega, mis võivad kajastuda ka näiteks rendihinnas. Arvestada tuleb kõigi praegu kirjeldustest puuduvate tarvikute ja materjalidega ning reaalsete koolituskuludega. Alles kõike eelnevat arvestades on lootust, et haigekassa teenuste loetelu hinnad hakkaksid viimaks ka tegelikele kuludele vastama.