Inimeste suutervise paranemine on takerdunud teadmistel põhinevate riiklike otsuste nappusesse

Inimeste suutervise paranemine on takerdunud teadmistel põhinevate riiklike otsuste nappusesse

Professor Mare Saag, hambaarstide liidu asepresident

Hambaravi eriala areng on viimase kaheksa aasta jooksul tõestanud, et Eesti erasektoril põhinev hambaraviteenus on üks parimaid Euroopas. Samas kimbutavad hambapolikliinikute elujõulisust ametkonna katsed piirhindu kehtestades hambaravi kaudselt riigistada ning jätta samal ajal tegelemata hambahaiguste ennetustegevuste laiapõhjalise juurutamisega.

Eesti hambaravi paistab Euroopas silma mitme positiivse näitajaga. Näiteks on Eesti elanikud ühed kõige aktiivsemad hambaarsti külastajad Euroopa Liidus (eespool on vaid Holland, Tšehhi, Leedu ja Saksamaa). Samuti on Eestis praktiseerivate hambaarstide hulk 100 000 elaniku kohta EL-is kuue parima hulgas, näidates sellega raviarstide eeskujulikku kättesaadavust. Finantsilise kättesaadavuse poolest oleme ELi keskmiste seas. Hambaravi kulusid hindab kõrgetena 13,7 protsenti Eesti elanikest, samas kui ELi keskmine näitaja on 16,4 (Lätis hindavad hambaravi kulusid kõrgetena 35,5%, Leedus 28,6 % elanikest).

Vaadeldes Eesti hambaaravi arengut võrreldes kaheksa aasta tagusega ajaga, kui koostati viimane, aastani 2020 kehtiv hambaravi eriala arengukava, siis on üldpilt tulemustest positiivne. Hambaravivisiite tehti kokku pea kümnendiku võrra enam, hambaarsti külastas rohkem kui viiendiku võrra enam inimesi ning visiitide käigus ravi vajanud ja eemaldatud hammaste hulk kahanes.

Ent kui numbreid detailsemalt vaadata, tuleb esile tõsiasi, et aina vähem lapsi jõuab hambaarsti juurde. Et olukord on hull, näitas ka hiljuti läbiviidud uuring, mille põhjal ei vajanud hambaravi 71 protsenti kolmeaastastest lastest, vaid 28 protsenti kuueaastastest lastest ning vaid 32 protsenti 12-aastastest lastest. Kahtlemata on selle üheks põhjuseks puudulikud teadmised ja hoiakud suutervisest. Suurt rolli selles mängivad perekondlikud harjumused, kuid paljuski saab nende tekkimist toetada tervishoiusüsteem.

Kui veel kaheksa aastat tagasi oli lootus, et uus põlvkond kasvab peale paremate suuhügieeni teadmiste ja harjumustega, siis see ei ole sugugi nii läinud. Hambaarstid on seetõttu juba pikalt näinud ette vajadust luua süsteemne suuhaiguste ennetustegevuste riiklik raamistik, mis ühendaks kõigi seotud osapoolte sammud ühiseks pingutuseks, et aidata inimeste suud tervetena hoida.

Alustada tuleks juba lapseootel emadele suurema tähelepanu suunamisest, et lapsel vajalikud harjumused tulevikus kinnistuksid. Näiteks Šotimaal kontakteerub piirkondlik suutervise spetsialist üldise terviseedenduse programmi raames juba kolme kuu vanuse lapse vanemaga. Lisaks suutervise teadlikkuse kasvatamisele on selle eesmärk võimalikult vara välja sõeluda võimalikud riskipatsiendid, et neile perekondadele erilist tähelepanu pöörata.

Sarnaseid riiklikke teenuseid ja ennetavaid samme saaks astuda aga erinevates etappides ning mitte ainult siis, kui inimene hambaarstiga kokku puutub. Suutervise seisukord mõjutab laiemalt meie elukvaliteeti. Näiteks igemepõletiku korral levivad haigustekitajad üle kogu organismi, põhjustades muutusi veresoonte seintes ja suurendades sellega näiteks südameinfarkti riski.

Proaktiivsele tööle rohkem tähelepanu pöörates suureneb patsiendi teadlikkus ja selle kaudu panus oma tervise säilitamisse, mis aitab vältida krooniliste haiguste (nt kaaries) tüsistusi ja vähendada kulutusi tervishoiule. Viimaste aastate jooksul ongi käima lükatuid mitmeid edukaid projekte, näiteks Suukooli projekt, mis on aidanud vajalikke teadmisi viia tuhandete laste ja täiskasvanuteni.

Aga on aeg astuda samm edasi erinevatest projektipõhistest lahendustest, mis on tugevas sõltuvuses üksikute asutuste pühendumusest ja ei taga kestlikku lahendust. Lisaks tuleb efektiivsemalt tööle panna olemasolev ressurss tervishoiu võrgustiku ning rahaliste vahendite näol, et teadlikkus suutervise hoidmise vajalikkusest saadaks inimest kogu elukaare jooksul ja suutervise probleemid leiaksid enne süvenemist lahenduse.

Näide sellest, et riigipoolsed sammud ei ole terviklikult ja parimatest teadmistest lähtuvalt läbi mõeldud, on ka täiskasvanute hambaravihüvitise kasutamiseks loodud tingimused, mis ei toeta kuidagi elanikkonna tervisekäitumist kui kõige suuremat riskifaktorit. Jätkuvalt nähakse hambaarstis eelkõige remondimeest, kus tööd hinnatakse eelkõige restauratiivse ravi tükitöö järgi, mis tervise hoidmist ja haiguse põhjuslikku ravi ei väärtusta. Sealjuures on haigekassa poolt kehtestatud hambaraviteenuste hinnad eeskätt täidiste puhul nii madalad, et ei taga eriala piisavat arengutki.

Haigekassa kehtestatud tegelikel kuludel mitte põhinevad piirhinnad on ka põhjuseks, miks pooled hambaravikliinikud ei saa oma patsientidele pakkuda täiskasvanute hambaravihüvitist. Haigekassa seatud hindadega opereerides kaoks varsti võimalus parimat teenust pakkuda ning kannatajaks on lõpuks ikkagi patsient.

Kehtiva hambaravihüvitise suurim probleem on aga see, et see takistab jätkuvalt patsientide vaba liikumist. Inimene ei saa valida, kus ta endale ettenähtud hüvitist kasutab ning võib tekkida olukord, kus hüvitise kasutamiseks on ta sunnitud hambaarsti vahetama. Sellega visatakse aga nurka aastate jooksul tekkinud arsti-patsiendi suhe, mis on suuõõne haiguste kontrolli all hoidmisel ülioluline.

Et täiskasvanute hambaravihüvitis ja sellega kaasnenud piirhinnad ei muutuks hambaravi eriala arengu piduriteks, on kaks põhimõttelist valikut: piirhinnad kaotada ja teha sellega hüvitis kättesaadavaks igale inimesele või suunata olemasolev ressurss haavatavamate elanikegruppide toetamiseks, kelle jaoks on ülioluline parandada finantsilist kättesaadavust ning samal ajal võimaldada kaasaegset ennetavat ja interdistsiplinaarset ravi.

Senine olukord hüvitise süsteemi puhul ei saa aga kindlasti jätkuda, sest juba 2018. aastal nägime täiskasvanute hambaravi visiitide arvu puhul pisikest langust, mille jätkumine tekitab ühiskonnale vaid suuremaid kulusid tulevikus.

Pigem peab parema tuleviku nimel ette nägema täiendavaid samme, mis aitaksid ravi kättesaadavamaks muuta. Ühe näitena veel saab tuua, et jätkuvalt on hambaarsti suunatud alalõualiigese haiguste kompuuterdiagnostika täielikult patsiendi kulu. Samal ajal kui teiste eriarstide poolt tehtud sama uuringu suunamise tasub haigekassa. Lisaks saaks suurendada inimeste käsutuses olevaid vahendeid suutervise parandamiseks, näiteks võiks igale inimesele ettenähtud proteesikompensatsiooni saada kasutada ka raviks.

Hambaarstide ja riigi ühine eesmärk on üles kasvatada tervete hammastega põlvkond, kes oskab teadlikult käitudes oma tervist hoida kogu elukaare jooksul. Edu tagab see, kui tervishoiupoliitika kujundamisel on senisest enam kaasatud valdkonna ekspertide teadmus ja kogemus. Vaid siis jõuame teadmistepõhiste otsusteni, mis aitavad saavutada rahvastiku paremaid tervisenäitajaid ning paremini kasutada ühist ravikulutusteks kogutud vahendeid.