Hambaravihüvitis on ebaõnnestunult elluviidud valimislubadus

Kas keegi mäletab veel kahe aasta tagust Riigikogu valimiskampaania hambaravilubaduse rallit? EKRE populistid lubasid 60 miljoni euroga kinni maksta kogu täiskasvanute hambaravi ning keskerakondlased ja sotsiaaldemokraadid lubasid inimesele 200 eurost hüvitist kolme aasta peale. Nüüd on meie roosa valitsus kärpinud hüvitise õnnetuks 30 “mitterahaliseks” euroks aastas. Praktikas tähendab see, et kuna raviraha patsiendiga enam hambaarsti juurde kaasa ei lähe, siis inimene ei pruugi seda üldse saada. Eesti hambaarstide liit tervitab põhimõtteliselt rahvatervist edendavat täiskasvanute hambaravikulude hüvitamist, kuid taunib meetodit, kuidas seda tehakse. Kehtestatud kujul rikutakse nüüd patsiendi põhiõigust valida endale meelepärast tervishoiteenuseosutajat, sest hüvitist hakkab saama ainult hambaarsti juures, kes sõlmib haigekassaga ravi rahastamise lepingu. Lepingu sõlmijaid saab aga olema vähe, sest teenust peaks osutama reaalseid kulusid mittekatvate haigekassa kehtestatud piirhindadega.

EHL ei ole Haigekassa hinnakirja kookõlastanud

Ajakirjandus tsiteerib Haigekassat: hinnakiri on sündinud koostöös erialaliiduga. Formaalselt selles muidugi tõekübe leidub, sest hambaarstide liit teenuste ajakohastamise töögrupis osales, kuid protsessi lõpptulemust nähes ei nõustu EHL haigekassa väitega, justkui oleksid piirhinnad kooskõlastatud erialaliiduga. EHL on seisukohal, et haigekassa hinnakiri ei vasta hambaravivastuvõtuga kaasnevatele reaalsetele kuludele, mistõttu pole hambaarstidel Eesti Haigekassaga täiskasvanute hambaravi rahastamise lepinguid sõlmida võimalik. Alarahastus kahjustab meditsiiniteenuste kvaliteeti ning ei võimalda investeeringuid tänapäevasesse tehnoloogiasse ja täiendkoolitusse. Pikemas perspektiivis viib kehv kvaliteet tüsistuste kasvu tõttu ka hambaravivajaduse ja -maksumuse kasvuni.

Reaalne kulu vs “tegelik kulu”

EHL on seisukohal, et haigekassa piirhinna arvutamise metoodika pole läbipaistev ega sobi Eestis tavalise paari hambaarstiga vastuvõtukulu arvestamisel. Hambaarstid on sunnitud olema väikeettevõtjad, kellel kaasnevad teenuste osutamisega reaalsed kulud, mida tulupool natuke ületama peaks. Haigekassa kasutab oma piirhinna kalkuleerimisel abstraktset “tegelike kulude” mõistet, kus ettevõtjale arusaadavad konkreetsed raamatupidamisridade kulud teisendatakse “hinnamudeliks”, mis koosneb pindadest, baaskuludest, hõivest jm ebakonkreetsest ning mida siis tabelprogrammis “ekseldatakse ja pööratakse” kuni haigekassa eelarvesse sobiva muutuseni. Kahjuks pole sellel tulemusel enam reaalsete raamatupidamises nähtavate kuludega mingit pistimist, sest piirhinna arvutamise meteoodikasse on sisse kirjutatud maksimaalselt kuni 10% hinna korrgigeerimise piir. Nii ei saa üle kümne aasta unustuses olnud piirhindade kosmeetilist korrigeerimist kuidagi nimetada nende ajakohastamiseks.

Näiteks kärbiti “kaasajastamise” käigus enamkasutatavate teenuste piirhinnad kohati kaks korda odavamaks kui oli ammu ajale jalgu jäänud loetelus. Meditsiiniteenuse piirhindade odavnemine olukorras, kus kõik sisendid kallinevad ja Euroopa Liidu administratiivsed nõuded järjest karmistuvad, on hambaarstide liidule vastuvõetamatu. Ainult kartellisüüdistuse ohu tõttu ei saa EHL avalikult oma liikmeid üles kutsuda Haigekassa täiskasvanute hambaravi rahastamise lepinguid boikoteerima, kuigi selliseid ettepanekuid meie liikmetelt laekub.

Täidiste asetamine ei tegele haiguse põhjusega

Valdkonna eest vastutav minister pole veel jaganud infot hambaravihüvitise rakendustingimuste kohta, kuid Ravikindlustuse seaduse muutmise eelnõu seletuskirjas lubati kõigile “odavama täidisega ravi”. Hektilises valimispalavikus poliitikutele on raske selgeks teha, et restauratiivse ravi kättesaadavusest tähtsamaks tuleb pidada süsteemset kõiki vanuserühmi katvat proaktiivset ravi. Tõenäoliselt suudab hambaarst juba lähitulevikus kõdunevat hambakude innovatiivselt ka tüvirakkudega ravida, kuid ilmselgelt jääb alati kõige mõistlikumaks väga kallist taastava ravi protseduuri ennetada profülaktilise haiguse põhjusi kontrolli alla võtva raviga.

Seepärast  toetab EHL terviseministrit reklaami- ja toiduainetööstuse pitsitamisel, sest kui Eestis juuakse elaniku kohta keskmiselt 13 ämbritäit suhkrujooki aastas, läheb see kogu ühiskonnale väga kalliks maksma. Siinjuures tuleb märkida, et rasvumis- ja suhkurtõve ning selle tüsistuste kõrval paistavad ka tulevikus suuresti patsientide omavastusele jäetavad hambaravikulud peenrahana. Ühiskonna mõtteviisi tõhusamaks suunamiseks tuleks Ravikindlustusseaduses kohustatada haigekassat tervisedendamiseks ja haiguste ennetamiseks investeerima kahekohalise numbriga protsenti eelarvest. Teame, et hetkel kulub haigekassa eelarvest selleks ainult 1-2%.

Pensionäride hambaproteesihüvitis jääb minevikku

Vastupidiselt Ravikindlustuseseaduse muutmise seaduse eelnõu (SE 301) seletuskirjas väidetule, ei ole alates 2018. a 1. jaanuarist enam kättesaadav senini väga hästi toiminud pensionäride hambaproteesihüvitis, sest haigekassa piirhindadega pole hambaproteesi teenuse osutamine hambaarstidel enam majanduslikult võimalik. Meie tervishoiupoliitika kujundajad on sellega sülitanud vanasse heas töökorras kaevu enne, kui uus kaev veesoone läheduseski oleks. Valimislubaduste täitmise agarus ei peaks olema ogarus.