EHL seisukoht riiklikult kehtestatud hindadest

Head EHL liikmed,

Kuna Haigekassa kuulutab võidukalt, kuidas täiskasvanute hambaravihüvitisega liitunud hambaarstide arv kasvab, siis soovime allpool vastukaaluks selgitada, miks EHL leiab, et Haigekassaga sõlmitav täiskasvanutele hambaravi osutamise leping ei ole jätkusuutlik.

Esiteks, on riigi poolt põhimõtteliselt vale oma inimesi ebavõrdselt kohelda, sest patsient ei saa otsustada, millise hambaarsti juures ta soovib riigi poolt temale ettenähtud hambaravitoetust kasutada. EHL on kindlalt seisukohal, et hambaravihüvitis peab liikuma koos patsiendiga.

Teiseks, ei kiida EHL heaks, et riik rahastab ainult suuhaiguste tagajärgedega tegelemist, kuigi ühiskonna huvides oleks haiguste põhjustega tegelemine ehk proaktiivne ravi. Ainult haigusi ennetades on võimalik aidata kõiki ühiskonnagruppe solidaarselt ja tasandada majanduslikust ebavõrdusest tingitud alati kalliks kujuneva reaktiivse ravi kättesaamatust. Ka Haigekassa prioriteet ravikindlustusfondina peaks olema inimeste tervise säilitamine, mitte konveiermeetodil maksumaksja raha kiireid kulutajaid haigekassa kasinast eelarvest lisaks veel premeerida.

Haigekassa kehtestatud hambaravi rahastamise süsteemis on palju kitsaskohti ja neid küsimusi on EHL oma varasemates seisukohtades käsitlenud, kuid kõige enam teeb muret täiskasvanute hambaravihüvitise süsteemi sisse ehitatud jätkusuutmatus. Nimelt on riiklikult reguleeritud piirhindadega hambaraviteenus väga halb idee, sest see paneb tervishoiuasutuse investeerimisvõimele ehk kokkuvõttes kogu hambaravisektori arengule päitsed pähe.

Praegu ei arvesta haigekassa lepingupartneri valikul kvaliteetse patsiendikeskse teenuse osutamiseks tehtud investeeringutega, mille kliinikuomanikust hambaarst on iseenda rahakotist  pangalaenu abiga teinud, mitte maksumaksja rahaga või Euroopa Liidu toetusfondide abil nagu haiglavõrgu arengukava haiglad.

Täna veel on hambaravi valdkond atraktiivne ja arstil on enda kutsealaseks teostamiseks rikkalikult võimalusi. Täna veel on võimalik end välismaal täiendamas käia ja investeerida nüüdisaegsesse tehnoloogiasse. Aga riigi poolt pealesurutav mudel – ja ei ole saladus, et riigil on plaan igal järgneval aastal säästuravi mahtu suurendada – muudab seda ning tänane parimatele ravitulemustele orienteeritud süsteem asendub puhtalt kulude kokkuhoiule suunatud säästumudeliga. See kahjustab perspektiivis kogu meie valdkonna mainet ja kindlasti kannatab ka ravikvaliteet ehk  kaotajaks jääb patsient.