EHL pöördus õiguskantsleri poole

13.01.2017 pöördus Hambaarstide Liit õiguskantsleri poole hinnangu saamiseks 14. detsembril 2016. a vastu võetud „Ravikindlustuse seaduse ja sotsiaalmaksu muutmise seaduse“ vastavusest Eesti Vabariigi põhiseadusele ja teistele seadustele.

EHL tervitab täiskasvanute hambaravikulude hüvitamist. Oleme seisukohal, et uue seadusemuudatuse eesmärk on suunatud rahva suutervise parandamisele, kuid viisid, kuidas seda eesmärki soovitakse saavutada, rikuvad ettevõtlusvabadust ning üksikisiku põhiõigusi, mis tähendab ka põhiseadusega vastuollu minekut. Ühtlasi on seadusemuudatuse menetlemisel mindud vastuollu hea õigusloome tavaga.

Hambaraviteenust osutavad Eesti Vabariigis eraettevõtted, kes ei saa riigipoolset toetust tegevuse osutamiseks ning investeeringute tegemiseks. Investeeringud on vajalikud tänapäevase ning kvaliteetse hambaravi säilitamiseks. Vaba konkurents, pakkumus ja nõudlus reguleerivad turul kehtivaid hindu.

Eesti Haigekassa poolt 2017. aastaks arvutatud piirhinnad ei vasta turul kehtivatele hindadele. Samuti on uued piirhinnad kohati odavamad, kui kümne aasta vanuses tervishoiuteenuste loetelus. Hambaraviteenuse piirhindade odavnemine olukorras, kus kõik sisendid (materjal, tööjõukulud, ruumide rent, laboriteenused, jne) kallinevad ja administratiivsed nõuded hambaraviteenusele osutamiseks järjest karmistuvad, piiravad ettevõtlust.

Eesti Hambaarstide Liidu hinnangul kahjustab uus seadus hambaraviteenuse kvaliteeti, sest töötamine Eesti Haigekassa reguleeritud hindadega ei võimalda investeeringuid tänapäevasesse tehnoloogiasse ja täiendkoolitusse. Pikemas perspektiivis viib alarahastatud hambaraviteenuse kehv kvaliteet selleni, et tüsistuste kasvu tõttu ravivajadus ja kokkuvõttes ka ravimaksumus hoopis suurenevad.

Seepärast on EHL seisukohal, et 14. detsembril 2016. a vastu võetud „Ravikindlustuse seaduse ja sotsiaalmaksu muutmise seadus“ on vastuollu läinud Eesti Vabariigi põhiseaduse §-ga 31, mis sätestab ettevõtlusvabaduse.

Eesti Hambaarstide Liidu hinnangul piiratakse antud seadusega hambaraviteenuse kättesaadavust ja patsientide vaba õigust valida endale meelepärane hambaarst. Lähtudes EHL liikmete tagasisidest, prognoosib EHL juba täna, et reaalsetele kuludele mittevastavate Eesti Haigekassa piirhindadega hambaraviteenuse osutamiseks ei soovi hambaarstid Eesti Haigekassaga täiskasvanute hambaravi rahastamise lepinguid sõlmida. See aga takistab hambaravihüvitist soovivate patsientide vaba tervishoiuteenuse osutaja valikut, mille tagajärjel hambaraviteenuse kättesaadavus kokkuvõttes hoopis väheneb. Seadusandja kehtestas hambaraviteenustele piirhinnad, mille kalkuleerimisel ei ole piisavalt arvestatud EHL arvamust.

Eesti Vabariigi põhiseaduse § 28 sätestab igaühe õiguse tervise kaitsele. Muuhulgas on riigi kohustus tagada kvaliteetne tervisoiuteenus. Riigil on kohustus luua ja hoida toimivana tervishoiusüsteem, mille kaudu inimesele oleksid haiguse või vigastuse korral ilma ebamõistliku viivituseta kättesaadavad hea kvaliteediga terviseteenused. Kvaliteetse tervishoiuteenuse tagamiseks on vajalik pidev investeerimine kaasaegsetesse seadmetesse. Samuti tagab kvaliteetse tervishoiuteenuse tervishoiutöötajate järjepidev väljaõpe. Eesti Haigekassa uute piirhindade rakendamisel pole hambaraviteenuse osutajatel enam võimalik teha investeeringuid uutesse seadmetesse ning väljaõppesse, mis lõppkokkuvõttes mõjutab teenuse kvaliteeti. Hea kvaliteediga terviseteenus on aga põhiseaduses määratud üksikisiku põhiõigus.

Eesti Hambaarstide Liit on seisukohal, et 14. detsembril 2016. a vastu võetud „Ravikindlustuse seaduse ja sotsiaalmaksu muutmise seadus“ on vastuollu läinud Eesti Vabariigi põhiseaduse §-ga 28, mille järgi peab riik tagama igaühe õiguse tervise kaitsele, mis tähendab muuhulgas ka kvaliteetse tervishoiuteenuse osutamist.

 

***

30.01.2017 vastas õiguskantsler meile järgnevalt:  

Hambaraviteenuse piirhind

Tänan teid kirja eest. Küsisite 2017. a juulis jõustuva nn täiskasvanute hambaraviteenuse hüvitise andmise korralduse kooskõla kohta põhiseaduses sätestatud ettevõtlusvabaduse ja tervisepõhiõigusega. Samuti palusite hinnangut, kas seaduseelnõu menetlemisel on järgitud head õigusloome tava: viitate, et eelnõu menetlemisel ei arvestatud Eesti Hambaarstide Liidu arvamusega.

Hea õigusloome tava kohaselt tuleb arvamuse avaldajatele selgitada, kui nende seisukohtadega ei arvestatud. Hea õigusloome tava järgimata jätmine ei muuda paraku seadust põhiseadusvastaseks, ehkki on märk lugupidamatusest ja asjatundjaid eirates loodud seadus ei pruugi teenida seatud eesmärke parimal moel.

Ravikindlustuse seadus (RaKS) ei kohusta tervishoiuteenuste osutajaid Eesti Haigekassaga (haigekassa) ravi rahastamise lepinguid sõlmima ja osutama teenust vaid haigekassa etteantud tingimustel. Ka ei seo Vabariigi Valitsuse kehtestatud tervishoiuteenuste piirhinnad sektoris tegutsevaid teenuste osutajaid vahetult. Kõnealused piirhinnad keelavad haigekassal leppida tervishoiuteenuste osutajatega kokku kõrgemad hinnad. Niisiis leiavad kehtestatud piirhinnad oma väljenduse üksnes haigekassaga sõlmitud ravi rahastamise lepingus, milles kokku lepitud teenuse hind ei või ületada piirhinda.

Haigekassaga sõlmitud ravi rahastamise lepingud seovad tervishoiuteenuse osutajat vaid piires, milles tervishoiuteenuse osutaja täidab haigekassa ees võetud lepingulisi kohustusi. Seega kehtib RaKS § 67 lg-st 3 tulenev tervishoiuteenuse eest lisatasu võtmise keeld üksnes juhtudel, mil haigekassa peab kindlustatud isikult tervishoiuteenuse osutamise eest tasu maksmise kohustuse üle võtma.

Juulis jõustuva RaKS § 29 lõike 2 järgi võtab haigekassa vähemalt 19-aastaselt kindlustatud isikult hambaraviteenuse eest tasu maksmise kohustuse üle kalendriaastaks kehtestatud piirmäära ulatuses. Seega on haigekassa antava kindlustuskaitse ulatus piiratud ja haigekassaga ravi rahastamise lepingu sõlminud hambaraviteenuse osutaja on kohustatud ravikindlustatule teenust osutama haigekassaga kokku lepitud tingimustel vaid juhtudel, mil teenust rahastab ka haigekassa. See tähendab, et olukorras, kus hambaarsti vastuvõtule tuleb ravikindlustatud isik, kes on oma hambaravihüvitise sel aastal juba n-ö välja võtnud, ei ole talle teenuse osutamine käsitatav enam haigekassaga sõlmitud lepingu täitmisena ja temalt võib küsida teenuse eest turuhinda.

Eesti Vabariigi põhiseaduse § 28 lg-s 1 sätestatud tervisepõhiõigus annab õiguse kvaliteetsele tervishoiuteenusele. Riigikogu on ravikindlustuse seadust kehtestades soovinud, et ravikindlustatutele oleksid tagatud kvaliteetsed tervishoiuteenused (vt RaKS § 25 lg 1). Piirhindade põhjendatuse hindamisel on õigusteaduse meetodid paraku piiratud.

Mure tervishoiu rahastamise ja hea arstiabi kindlustamise pärast on kahtlusteta põhjendatud ja jagan seda täiesti. Seal, kus õiguskantsleri ametiülesannete raames võimalik, püüan kaasa aidata kestlike põhiseaduspäraste lahenduste leidmisele.

/allkirjastatud digitaalselt/

Ülle Madise