Oleg Gladkov: hambaarstidel on Bulgaarias raske hakkama saada

Hiljuti Eestis käinud Bulgaaria hambaarst Oleg Gladkov tõ­des, et tänu avaliku sektori puudumisele ja piiratud rahalistele või­malustele kannatavad nii Bulgaaria ham­baarstid kui ka sealsed elanikud.

Juba 29 aastat hambaarstiametit prak­tiseerinud Gladkov meenutab, kuidas veetis oma esimesed aastad ühes väikeses Bulgaaria linnakeses töötades – kommu­nistliku riigikorra ajal olid kõik kohusta­tud töötama esialgu seal, kuhu neid üli­kooli lõpetades suunati. Pärast kohustus­likku komandeeringut naasis ta pealinna Sofiasse, kus töötab tänapäevani.

Gladkov leiab, et alates kommunist­liku valitsuse kukutamisest on Bulgaaria seisnud silmitsi raskete probleemidega. “Avalik sektor kadus, ja see tõi meie ini­mestele kaasa palju muresid,” räägib ta. “Vaadake, Bulgaaria ei ole jõukas riik ning elanikud on enamasti üsna vaesed. Rahva suutervis halveneb iga aastaga, eriti laste puhul, sest inimestel pole liht­salt raha, et hambaravi eest maksta.”  Ta lisab, et Bulgaarias on küll üks rahvus­lik kindlustusfirma, mis katab tegelikult ainult ühe kontrolli lastele ning mõned üksikud sekkumised. Hambaravi hinnad on Gladkovi sõnul väga madalad – lau­sa nii madalad, et hambaarstid suudavad vaevu enda kulusid katta.

Probleemina nimetab Gladkov ka liig tihedat konkurentsi hambaarstide vahel. Bulgaarias on koguni kolm riiklikku üli­kooli, kus õppida hambaarstiteadust. Kusjuures, ka riikliku kohatellimuse eest on ette nähtud õppemaks – 300 eurot se­mestri eest. Tasulisel kohal olles tuleb väl­ja käia lausa 5000 eurot. “Tööd on ham­baarstina lihtne leida, aga patsiente saa­da raske,” ütleb Gladkov. “Meid on nii palju, 8500 arsti 6 miljoni elaniku kohta. Seetõttu lähevad paljud noored välismaa­le, eriti Saksamaale ja Suurbritanniasse. Ainuüksi Sofiast suundub Euroopasse üle 100 arsti aastas.”

Probleemidele ei ole lihtne leida la­hendust. Hambaravi ei ole Gladkovi sõ­nul Bulgaaria valitsuse fookuses – kui näiteks tervise valdkonna osa riigieelar­vest on üks miljard eurot, siis hambara­visse suunatakse seal kõigest 60 miljonit. Ülejäänud raha läheb haiglatele ja ravi­mite soetamiseks.

Hambaravitöötajatel eraldi ühendused

Bulgaarias koondab hambaarste liit, mis funktsioneerib siiski nagu koda. Sealne ühendus on üks vanimaid Euroopas – lii­dule pandi alus juba 1905. aastal. 1947. aastal saadeti liit laiali ja taastati aastal 1993. 1999. aastal võeti parlamendis vastu hambaarstide seadus, mis tegi liitu kuulumise igale arstile kohustuslikuks. Omaette, seadusega tagatud liidu moo­dustavad ka hambaraviõed. Gladkov räägib, kuidas aktiivselt võitlevad oma liidu loomise eest praegu hambatehni­kud, kes ei kuulu hetkel ühtegi liitu. “Hambatehnikute erialal puudub praegu igasugune kontroll,” toob Gladkov välja tehnikuid vaevava peamise mure.

Kohustuslik liikmesus on Gladkovi sõnul vajalik, sest ainult nii saab liit kont­rollida arstide tegevust. Ta rõhutab, et liit vastutab oma liikmete eest, ning seaduse järgi kohustub neile ka täienduskoolitusi pakkuma. “Me kaitseme oma liikmeid,” räägib Gladkov, “igapäevaselt saame kae­bekirju patsientidelt, kes kurdavad arsti­de töö üle. Vastav eetikakomisjon otsus­tab siis, kas arst on eksinud või mitte, aga meiepoolne toetus on arstidel olemas.”

E-tervis kui Euroopa tulevik

“Mind kutsus Eestisse Piret Väli, kellega kuulume mõlemad Euroopa Hamba­arstide Nõukogusse (CED), kus arut­lesime seekord e­-tervise tuleviku üle,” valgustab Gladkov oma Eestis­ käiku. “Tegelen e-­tervise arendamisega ka ko­dumaal ja mul oli huvitav näha, kus on Eesti e­-tervise seisukohalt. Pean tõdema, et oleme Eestist väga maha jäänud ja ma ei tea, millal võiksime jõuda samale tase­mele – meil puuduvad näiteks elektroo­nilised patsiendikaardid ja oma praksise tegevuse andmeid esitame kindlustus­firmale mälukaardi abil, meil pole neid võimalik isegi interneti teel edastada.” Gladkov peab e­tervise arengut väga olu­liseks terves Euroopas, sest see lihtsustab tema hinnangul nii arstide omavahelist suhtlust kui ka kontrolli kogu sektori üle.

Küsimusele, kas Gladkov on mõelnud kodumaalt lahkuda ja mujalt paremaid tingimusi otsida, vastab ta jaatavalt. “Ma olen pere pärast ikka jäänud Bulgaariasse – lapsed olid väikesed – ja nüüd olen ma juba liiga vana, et kuhugi minna,” leiab hambaarst.