Noore perearsti mõtisklus hambaravi ja suuhügieeni teemal
Autoga sõites kuulan enamasti Vikerrraadiot. Ükskord rääkis keegi mees väga sütitavalt hammaste tervisest ja kriitilisel toonil õunamahlast. Minu abikaasa, kelle lapsepõlvekodu aias on loendamatu hulk õunapuid ja kelle õunamahlavarude kõrval Andrus Ansipi 120 liitrit kahvatub, ei talunud seda juttu ja pani raadio kinni. Sügisel saabus meilile teade, et Tallinna Perearstide Seltsi korralistele seminaridele tuleb esinema Eesti Hambaarstide Liidu president Marek Vink. Meenus, et kas polegi tegemist sama, elavalt rääkiva hambaarstiga, keda ükskord raadiost kuulsin. Teda võiks ju küll kuulama minna, eriti kui tegemist on just perearstidele mõeldud loengutega. Pean tunnistama, et minu jaoks oli see esimene kord, kui kuulasin hambaarsti ettekannet. Olen küll aeg-ajalt lugenud stomatoloogia-alaseid artikleid teistele arstidele mõeldud ajakirjadest ja sirvinud haigekassa infovoldikuid, kuid ühelegi seminarile või õppepäevale koos hambaarstidega ma seni jõudnud ei ole. Dr Vink rääkis väga sütitavalt ja pani mind mõtlema, milliseid sõnumeid seoses suuhügieeniga ma oma patsientidele annan. Eks ka mina rõhutan hammaste pesu tähtsust ja et oluline on regulaarselt hambaarsti juures kontrollis käia. Kuid kui palju räägin toitumisest, just hammastele mõeldes? Et söögikordade vahel olgu ainuke jook vesi? Kust saavad perearstid infot ja uusi teadmisi hambahaiguste ja suuhügieeni osas? Peremeditsiin on väga laiahaardeline. Iga kitsama eriala detailidesse me kahjuks enamasti laskuda ei saa, kui väga ka vahel ei tahaks. Paljudel erialadel puuduvad seni spetsiifilised juhendid perearstidele, kuid neid tuleb üha enam juurde. Palju sõltub perearsti õhinast ja sellest, kui palju tal on motivatsiooni, vajadust end mingis valdkonnas täiendada. Nii ka hammaste tervise osas. Kes otsib, see ilmselt leiab teadmisi. Ülikooliõpingutest mäletan, et hammastest ja suuhügieenist räägiti meile vahel natukene mõnes eriala praktikumis. Terviklikku lähenemist hambahaigustele ja suuõõnele paraku kohustuslike ainete hulgas ei olnud. Valikainena oli see siiski võimalik. Oma igapäevatöös tuleb hammaste tervisega tegeleda mitmeid kordi nädalas. Viimaste kuude jooksul on mul olnud kaks juhtumit, kus ei leidnud patsiendi pikaajalise palaviku ja üldise halva enesetunde põhjust. Mõlemal juhul selgus lõpuks, et tegemist oli hambast lähtunud infektsiooniga. Kindla diagnoosini jõudsime, kui palusin patsiendil pöörduda oma hambaravikliinikusse ja paluda kiiremat vastuvõttu. See ka õnnestus. Varem olen sarnastes situatsioonides mõtisklenud, et mida teha, kui kahtlustan, et probleem on hambas. Kas suunata ise patsient röntgenuuringule? Kas on mõtet teostada uuringut, kui on lootust, et lähipäevil pääseb patsient oma hambaarsti juurde, kes talle suure tõenäosusega uue uuringu teeb. Mitmed kliinikud ju ei kasuta üldiseid infosüsteeme ega näeks ka minu varem tellitud uuringut.
Logi sisse artikli täispikkuses lugemiseks. Logi sisse