Minu aasta 3D-röntgeniga

Me kõik teame, et hambaarsti diagnostikameetodid on üpris piiratud, meil on ainult mõned võtted, kuidas üht või teist hammaskonna patoloogiat diagnoosida. Needki ei ole tihtilugu 100% täpsusega, ning tulemust võib igaüks tõlgendada, kuidas tahab. Külma- ja perkussioonitestide kõrval üks on tähtsamaid diagnoosimise abivahendeid alati olnud röntgenpilt. Selle eeliseks on ka info salvestamine ja võimalus konkreetsel päeval tehtud uuringu tulemust uuesti üle vaadata, näiteks juhul, kui patsiendil tekkib hiljem kaebus. Ja kui taashindamise vajadus tekib, siis võibki röntgenpildi leid osutuda hoopis teiseks. Patsiendil on ajapikku sümptomaatika süvenenud ja arst oskab patoloogiat pildilt täpsemalt otsida. Tore on, kui patsient pöördub kaebusega oma arsti juurde tagasi, kehvem aga, kui kuskile mujale ning seal hakatakse olukorras „süüdlast“ otsima. Miks nii juhtub? Vastus on kõigile teada ja see on lihtne – tavaline röntgenpilt teeb kolmemõõtmelise struktuuri kahemõõtmeliseks, kattes ühed struktuurid teistega, ning summa summaruum me saame väga umbmäärase pildi tegelikust olukorrast.

Logi sisse artikli täispikkuses lugemiseks. Logi sisse