Kondülograafiline uuring hambumuse restaureerimisel

Ei ole saladus, et alalõualiigesega arvestamine hambumuse korrigeerimisel tekitab arstide seas vastakaid arvamusi. Vastava alaga tegelevad erinevad koolkonnad ning nende vahel pole kindlaid kokkuleppeid terminoloogia, uurimismeetodite ega ravi osas. Põhilised probleemid, mis üles kerkivad, sisaldavad endas küsimusi hambumuse tõstmise kohta – näiteks et luua ruumi kulunud hammastele ja/või parandada esteetikat (kui palju saab ja võib tõsta) ning juba esinevate liigeskaebuste puhul ortodontilise ja/või proteetilise ravi planeerimine. Kui me jääme hambumuse taastamisel organismi adapteerumisvõime piiridesse, siis probleeme ei teki. Suureulatuslike hambumuse muutmiste puhul aga kuuleme mõnikord patsientidelt kaebusi lihaspingete kohta, väsimist rääkimisel, ebaefektiivsust mälumisel vms. See viitab asjaolule, et peame hambumust uurima funktsioonis (rääkimine, närimine, neelamine) ja tänapäval järjest rohkem esinevas nn „parafunktsioonis‟ (krigistamine, pigistamine). Kaasaja meditsiinis arvestatakse üldiselt järjest rohkem organismi kui tervikuga. See trend on rohkem pead tõstmas ka hambaravis. Aastaid on omavahel debateerinud kaks suuremat koolkonda, kus üks peab hambumust temporomandibulaarhaigusseisundite (TMD) eest vastutavaks ning teine mitte.

Logi sisse artikli täispikkuses lugemiseks. Logi sisse