Hammaste traumad ja nende vältimine

Hammaste traumad lapseeas on üsna sagedased, kuna lapsed on väga liikuvad ja sageli ettevaatamatud, mistõttu hammaste traumasid on raske vältida.

Raskusastmelt on traumad varieeruvad: alates üksikhammaste põrutusest ja hambaemaili mõradest kuni hammaste täieliku kaotuseni. Kirjanduse andmeil esineb esimeste jäävlõikehammaste traumasid 8-aastastel lastel ca 6%, 12-aastastel ca 16%. Kõikides vanusegruppides on poistel traumasid rohkem kui tüdrukutel. Traumade esinemissagedusel on teatud seos aastaaegadega ja spordialadega. Suvel sagenevad traumad seoses jalgrattasõidu, rula või rulluiskudega, ka jalgpalliga, talvel jäähokiga.

Tavaliselt alluvad traumadele esihambad, eespurihammaste ja purihammaste traumasid esineb vaid raskete näokolju ja lõualuude vigastuste puhul (näiteks autoavarii). Traumadele alluvad enam ortodontiliste kõrvalekalletega hambad hambareas, kuna naaberhammaste “toetav” roll on sel juhul väiksem.

Ka piimahammaste traumadel võivad olla tõsised tagajärjed – jäävhammaste mineralisatsiooni, kuju või asendi vead. Sageli võivad raskete traumadena näida ka üla- või alahuulde tekkinud haavad rohke veritsuse ja paistetuse tõttu. Siiski paranevad haavad kiiresti, väiksemaid haavu isegi ei õmmelda. Lapsel võib hakata kõva toidu (porgand, õun vm) närimisel veritsema ülahuule kida. Kui see juhtub sageli, on arvatavasti põhjust kida lõigata.

Igasuguse nähtava või oletatava hambatrauma puhul tuleb pöörduda hambaarsti poole ja kirjeldada võimalikult täpselt ning põhjalikult kus, millal ja kuidas trauma saadi. Esmapilgul peaaegu tähtsusetuna näiv trauma võib põhjustada kuude või aastate möödudes tõsise haigusliku seisundi.

Piimahammaste traumad

Kirjanduse andmeil esineb piimalõikehammaste traumasid ca 8% kuni 5-aastastel lastel. Hambakrooni või juure murrud esinevad harva, rohkem esineb hammaste kaotust. Ülemiste lõikehammaste traumad tekivad reeglina siis, kui väikelaps õpib käima.

Luksatsiooni korral tuleks hammas õrnalt suruda hambasompu tagasi. Järgneb hammast säästev periood (pehme toit jne) ning 6 kuu möödudes vajadusel ravi.

Väikelapsel kaasnevad hambatraumadega tavaliselt ka igemete, huulte või ka keele vigastused. Seepärast tuleb hoida lapse suu puhas, loputada antiseptiliste lahustega vigastatud kohti (kaaliumpermanganaadi, rivanooli, furatsiliini lahused). Piima lõikehammaste trauma võib kahjustada ka lõualuus olevate jäävlõikehammaste algeid. Mida tõsisem on trauma ja mida noorem on laps, seda suurem on jäävhammaste kahjustumise tõenäosus. Mineraalained hakkavad ladestuma esimestesse jäävhammastesse 3-4-kuusel imikul, protsess lõpeb 4-5-aastaselt, seetõttu oleneb kahjustuse suurus lapse east trauma ajal. Jäävhammastel võivad tekkida mineraliseerumise häired, mis väljenduvad hambaemaili värvi muutuses ja ebatasasuses (emaili hüpoplaasia, hüpomineralisatsioon). Traumast võivad olla tingitud ka jäävhammaste kuju ja asendi anomaaliad hambareas. Oletavat jäävhammaste kahjustust võib arst röntgenoloogiliselt diagnoosida, kuid mitte enne lapse 7. eluaastat.

Sageliesinev piimahammaste trauma on ülaeeshammaste sisseminek (intrusioon) või rivist nihkumine (luksatsioon). Täiesti peitu (sisse) vajunud esihammas lõikub tavaliselt uuesti paari kuu möödudes ja püsib normaalsena hammaste vahetumiseni. Luksatsiooni korral tuleks hammas suruda õrnalt hambasompu tagasi. Järgneb hammast säästev periood (pehme toit jm) ning 6 kuu möödudes vajadusel ravi.

Piimahammaste krooni ja juure murde esineb harva, sel juhul kaalub hambaarst tavaliselt hamba eemaldamise varianti. Piimahammaste traumajärgse devitaliseerumise (hambanärvi “suremise”) korral muutub hamba värvus sageli hallikaks või pruunikaks ilma oluliste kaebusteta. Traumeeritud hamba juuretipu kohale võib tekkida ka krooniline mädakogum, mis aeg-ajalt avaneb. Sulgumise korral võib tekkida kiiresti igemete ja huulte turse, ägedatest põletikunähtudest ka keha temperatuuri kõrgenemine. Sellisel juhul tuleks hambaarstil hammas eemaldada. Kroonilise põletikuga piimahambaid või juuri ei tohi suhu jätta. See võib olla ohtlik jäävhambale alla 4 a. lastel. Hamba juurepõletike puhul esinev mikrofloora võib sensibiliseerida (muuta ülitundlikuks) lapse organismi ja olla põhjuseks reale üldhaigustele nagu bronhiidid, sapipõiepõletik, ninakõrvalkoobaste põletik, neeruvaagna põletik jt reumaatilised haigused. Kohalt lahti tulnud piimahammast ei istutata tagasi, kuna see võib häirida püsiva hamba arengut.

Traumad jäävhammastel

Kui nähtavat hamba krooni murdu ei ole ja röntgenuuringul ei sedastata ka juure murdu ning on tekkinud vaid hambaemaili mõrad, tuleb pöörduda hambaarsti poole, kes kontrollib hamba vitaalsust ja liikuvust. Järgneb kontroll 1 kuu möödudes, edaspidi 3–6 kuu järel 2 aasta jooksul. Kui selle aja vältel pole olnud kaebusi, ja arst leiab kontrollides, et hammas on elav, on põhjust rõõmustada – kõik lõppes õnnelikult! Peale traumat on soovitav 1–2 kuu jooksul hammast mitte koormata, süüa pehmemat toitu ja hammustada ettevaatlikumalt, anda hambale rahu. Lastel pole hambajuured veel täielikult mineraalainetega küllastunud, närvide ja veresoonte kimp, mis kulgeb lõualuust juurekanalit mööda hamba krooni, võib trauma korral küll põrutada või välja venitatud saada, aga see ei rebene. Sel puhul jätkub hamba normaalne toitumine hamba-lõualuusüsteemis, hammas “jääb ellu”, kasvab ja areneb edasi.

Traumast põhjustatud hamba lõikeservade väikseid defekte võib hambaarst siledaks lihvida. See protseduur ei kahjusta mingil moel hamba edasist funktsiooni. Kui hamba kroon on murdunud dentiinini on hammas väga tundlik termiliste (külm-soe) ärrituste suhtes. Sageli on hammas murdunud nii sügavalt, et kumendab või lausa veritseb hamba pulp ehk närvi-veresoonte kimp. Sel juhul peab hambaarst otsustama, kas on võimalik kaitsta hambanärvi termiliste ärrituste või võimalike mikroobide sissetungi eest, säilitades elusa hambapulbi või teha kohe juureravi. Arvestades laste kiiret ainevahetust ja peapiirkonna head verevarustust on küllalt tõenäoline säilitada hambanärv elusana kaltsiumpreparaatidega, mis asetatakse pulbi kaitseks 1 kuuks. Kaebuste puudumisel on hiljem võimalik hambakrooni kuju taastada sobivas värvitoonis valguskomposiidiga. Juhul kui hambakroonist on eemaldunud märkimisväärne kild ja see on lapsel alles, võib hambaarst sama killu tagasi kleepida valguskomposiitmaterjalidega. Kosmeetiliselt saadakse sel juhul väga hea tulemus. Juhul kui hambamurd avas pulbiruumi, valib arst vastavalt lapse vanusele sobiva ravimeetodi pulbi osalise või täieliku eemaldamise näol. Hambakrooni, kui murdejoon kulgeb igeme piiril, on võimalik juureravijärgselt üles ehitada kruvitoestuse abil.

Hamba juure murde diagnoositakse röntgenpiltide abil. Kui murdunud on hamba juure tipust 1/3, teeb hambaarst vitaalsuse kontrolli. Kui hammas on elus (vitaalne), siis kontrollitakse vitaalsust paari kuu järel 2 aasta jooksul. Võimalik on, et hambanärv “jääb ellu” ja murrujoon ajapikku luustub. Kui hamba vitaalsus pole säilinud tehakse juureravi. Hambajuure murdude puhul juure keskelt või igeme piirist on võimalik murdunud osade ühendamine juureravi käigus kruviga.

Kui juuremurru puhul on säilinud hamba kroon, fikseeritakse hammas 2–3 kuuks teiste hammaste külge, et jaotada hammastele langevat koormust toitumisel ühtlaselt.

Hamba luksatsiooni puhul on hammast lõualuus hambasombus kinnitavad ligamendid ehk sidemed trauma tõttu rebenenud, välja venitatud või kokkusurutud. Seetõttu on hammas hambakaares ebanormaalses asendis (pöördunud oma pikitelje suhtes, veninud pikemaks või muutunud lühemaks). Sellise hamba püüab hambaarst ettevaatlikult viia normaalasendisse ja fikseerida hammast naaberhammaste külge 1–2 nädalaks, lõualuu murru korral 3–4 nädalaks. Hamba vitaalsust kontrollitakse 2 aasta jooksul. Hamba täieliku väljakukkumise korral hambasombust peaks teadma, et mida kiiremini leitakse üles väljakukkunud hammas ja jõutakse hambaarsti juurde, seda suurem on võimalus hamba säilitamiseks. Prognoos on hea, kui hammas istutatakse tagasi ehk replanteeritakse ca 30 minutit peale traumat. Selle aja jooksul on hambasombu koed veel niisked, eluvõimelised ning pole hävinud. Sama oluline kui ajafaktor on siinjuures see, kuidas hoitakse väljakukkunud hammast arsti juurde jõudmiseni.

Siinjuures mõned juhised:

• otsi võimalikult kiiresti üles väljakukkunud hammas
• ära puuduta hambajuurt ega kraabi puhtaks prahist, mullast jne
• loputa hammast puhta veega
• toimeta hammas arsti juurde niiskes keskkonnas (oma süljes, piimas), mitte mingil juhul piirituses või muus sarnases desifintseerivas lahuses.

Kui hamba kaotusele lisandus pehmete kudede vigastusi, kuhu võis sattuda mulda, liiva v.m, siis meenuta millal sind teetanuse suhtes vaktsineeriti. Hambaarst puhastab hamba juurepinda ettevaatlikult nõrkade desinfitseerivate või antibiootikumide lahustega, “istutab” hamba tagasi ja fikseerib hamba hambakaares traatligatuuriga. Hammas vajab ka juureravi, kuid kahjuks replanteeritud hamba juured aegamööda resorbeeruvad s.t lühenevad ja jäigastuvad. Replanteeritud hammas võib suus püsida paarist kuust kuni mõne aastani.