Asgeir Sigurdsson: oma vigadest tuleb õppida

Asgeir Sigurdsson andis Eesti Hambaarstide Päevadel eelkursuse traumajärgsest endodontiast ning pidas loengu juureravi mureküsimuste kohta. Kõige enam naudib ta aga tööd üliõpilastega ja elu New Yorgis.

„Ma elan ja töötan praegu USA-s, aga tegelikult olen sündinud ja kasvanud Islandil,“ rääkis Sigurdsson pärast oma loengut Nordea kontserdimaja suures saalis. „Sain sealt ka oma esmase hambaarstihariduse. Töötasin pärast õpingute lõppu ühe aasta Reykjavikis ja läksin peale seda Ameerika Ühendriikidesse, kus spetsialiseerusin endodontiale. Mind kutsuti Põhja-Carolinasse, Chapel Hilli ja pidin seal veetma ainult kolm aastat. Mu naine ütleb selle peale, et ma ei oska lugeda, sest me veetsime seal viisteist aastat!“ Peale kolmeaastase programmi lõpetamist pakuti Sigurdssonile lektorikohta samas ülikoolis ja ta jäi USA idaosas asuvasse väikelinna tervelt kaheteistkümneks aastaks.

Hambaarstidel ei ole Islandil lihtne

Aastal 2004. viis tee Sigurdssoni tagasi Reykjaviki. „Islandil oli hambaarstidel tollal raske, nii palkade kui ka muude tingimuste mõttes,“ tunnistas ta avameelselt. „Ma võtsin vastu töökoha Londonis, kus hakkasin õpetama ülikoolis ja tegema praktilist tööd ühes kliinikus. Niimoodi lendasin ma edasi-tagasi Londoni ja Reykjaviki vahet ligi viis aastat.“ Küsimusele, kas edasi-tagasi pendeldamine väsitav ei olnud, vastas Sigurdsson, et harjus reisimisega ära. Ta meenutas valusalt 2008. aasta majanduskriisi, mis oli Islandi rahvale eriti raske ja lisas, et ainult töö Londonis aitas tal majanduslikult toime tulla.

„Mulle väga meeldis töö üliõpilastega, aga Islandil seda teha ei saanud,“ selgitas Sigurdsson, miks ta võttis 2009. aastal vastu pakkumise suunduda New Yorgi ülikooli. „Mu naine tuli minuga kaasa, aga täiskasvanud lapsed jäid Islandile. Pere ongi praegu ainus, mis mind Islandiga seob. Ma ei sulandunud kunagi Islandi hambaarstide seltskonda, ei teagi miks. Sellest hoolimata pean Islandit oma kodumaaks ja olen selle kultuuriga tihedalt seotud – valdav enamus mu sõpradest USA-s on ka islandlased.“

Islandi teemadel rääkides liigub jutt sujuvalt suvistele jalgpalli Euroopa meistrivõistlusele, kus islandlaste sümpaatne mäng kogu maailmas südameid võitis. „Ma elasin mängudele ikka väga kaasa,“ tunnistas Sigurdsson. „Muuseas, üks koondise treeneritest oli ju hambaarst ja minu hea sõber. Ta helistas mulle kevadel ja teatas, et ta veedab juunikuu Prantsusmaal ja pakkus lahkelt mulle oma praksist kasutada,“ naerab Sigurdsson.

Töö ülikoolis tõi hambatraumade juurde

Töö Põhja-Carolina ülikoolis tõi Sigurdssoni spordimeditsiini juurde. „USA ülikoolides on sport väga olulisel kohal ja igal ülikoolil on oma meeskond,“ kirjeldas ta, „nii ka Põhja-Carolina ülikoolil. Neil on seal hea korvpallimeeskond ja Ameerika jalgpalli meeskond, seega sai minust nende meeskondade hambaarst. See oli hämmastav kogemus, sest olgem ausad, kogu elu ülikoolilinnades keerleb ümber spordi.“

Sigurdsson selgitas, kuidas eurooplased ei ole harjunud mõtlema, et suurte spordimeeskondade juures võiks olla oma hambaarst, aga USA-s on see tavapärane. „Ma pidin olema igal oma ülikooli meeskonna mängul, või vähemasti piipari teel kättesaadav. Sealsed meeskonnad hoolitsevad oma noorte mängijate eest ja võtavad nende eest ka vastutuse. Minu kohalolek mängudel oli hädavajalik, sest traumasid tuli ikka ette. Me ei tohi unustada, et hambatraumade puhul on just aeg väga oluline, kannatanule peab abi andma väga kiiresti – esimesed pool tundi on kriitilise tähtsusega.“

Linn, mis kunagi ei maga

Praegu töötab Sigurdsson USA ja maailma ühes parimas ülikoolis – New Yorgi ülikoolis (NYU). „Ma hindan NYU puhul seda, et tegemist on küll väga suure institutsiooniga, kuid koostöö osakondade ja inimeste vahel on suurepärane. Kujutage ette, meile võetakse igal aastal vastu 400 hambaarstitudengit – selline mass eeldab head juhtimist.“ Sigurdsson hindab enda sõnul ka võimalust elada New Yorgis – tema korter asub Manhattanil, linna südames. „New York on tegus linn ja NYU on väga tegus ülikool. Alati toimub midagi. Ma naudin seda. Võrreldes Reykjaviki või Chapel Hilliga on see hoopis teistsugune maailm.“

Sigurdsson nentis, et sooviks New Yorgi elu rohkem nautida. „Esimesed kaks aastat tegin ma ainult tööd. Nüüd püüan ma üha enam väljas käia, näiteks pühapäeval Central Parkis jalutada ja muuseumides käia.“

Ootab raskeid küsimusi

Vaatamata õppejõutööle leiab Sigurdsson aega ka patsientide jaoks. „Minu leping ülikooliga näeb ette, et tegelen ühel päeval nädalas ülikooli kliinikumis patsientidega. Minu patsiendid hoiavad mind värskena, nagu mu üliõpilasedki. Suhtlus üliõpilastega on minu jaoks väga nauditav ja ma julgustan neid kogu aeg mulle väljakutseid esitama: küsige minult raskeid küsimusi, pange mind proovile!“

Oma õpilastele proovib Sigurdsson edasi anda kolme põhilist asja. „Esiteks, peab pöörama tähelepanu detailidele. Teiseks – oma vigadest tuleb õppida. Me ei ole alati võimelised parimaks. Tõelise hambaarsti tugevus on see, kui ta suudab oma vigadele otsa vaadata ja neist õppida. Kolmandaks – kohtle oma patsienti inimlikult. Me võime ravida ainult ühte hammast, aga seal taga on inimene oma hirmude ja muredega. Need on kõige olulisemad omadused, mis ühel hambaarstil minu arvates olla saavad.“