Akadeemik Eero Vasar: järeldusi globaalsest epideemiast

Koroonaviiruse leviku puhul on tegemist globaalse sündmusega, sellepärast peavad sellest lähtuvad tegevused olema globaalsed. Saadud õppetund peab käivitama teadlaste vahelise koostöö ning infektsiooni katastroofilisel levikul on ilmseks saanud inimeste käitumise komponent. Oleks mõistlik, kui oleksime millegi sarnase kordumise korral enam valmis kui 2020. aasta kevadtalvel, kirjutab Tartu Ülikooli professor, akadeemik Eero Vasar.

On mõned vajalikud kogemused, mida tasuks käesolevast kevadtalvest talletada.

Esiteks, tegemist on globaalse sündmusega, sellepärast peavad sellest lähtuvad tegevused olema globaalsed. See kehtib ka Eesti kohta. Saadud õppetund peab käivitama teadlaste vahelise koostöö. Sellest ei piisa, et molekulaarbioloogid ja bioinformaatikud teevad ära suure töö informatsiooni töötlemisel. Neid tulemusi tuleb erinevatest aspektidest interpreteerida ja siis ka inimestele, kelle taskust meie uuringute raha tuleb, lahti seletada. Vajalik on arstiteadlaste, epidemioloogide, sotsiaalteadlaste ja paljude teiste igakülgne koostöö. Üha ilmsemaks on saamas inimeste käitumise komponent selle infektsiooni katastroofilisel levikul. Samas teadmine sellest, et teatud inimesed ei nakatu, võib olla aluseks tulevikustrateegiatele, mis aitaks kaasa vajalike majanduslike ja riigikorralduslike otsuste tegemisel.

Teiseks, üksikindiviidi jaoks on oluline teadmine, kas ta on ohustatud või mitte. Kas koroonaviirus kaaperdab meie organismis ühe olulise ja üldise kaitsesüsteemi, millel on tähtis osa erinevate krooniliste haiguste kujunemisel. Nagu hetkel koroonaviiruse testmisest tulenev teave aitab meil oluliselt targemaid otsuseid teha, nii ka ülalmainitud tegevusest sündiv teave aitab meil kõigil tulevikus käituda mõistlikumalt, et me ise ei nakatuks ja inimesed meie ümber ka terveks jääks. Sellised sündmused kahjuks kipuvad korduma ja oleks mõistlik, kui meie kõik oleksime selle kordumise korral enam valmis kui 2020. aasta kevadtalvel.