Vildakas on rahastada hammaste säilitamise asemel nende remontimist

Vildakas on rahastada hammaste säilitamise asemel nende remontimist

Marek Vink, Eesti Hambaarstide Liidu president

 

Nüüdseks, kui on möödunud pea kaks aastat täiskasvanutele hambaravihüvitise kehtestamisest, on selge, et tänane hüvitiste süsteem ei toimi ega paku võimalust kõikidel inimestel saada parimat hambaraviteenust.

Alates 2017. aasta keskelt kehtima hakanud hambaravihüvitise süsteemi pidi 40eurose hüvitisega võimaldama kõigile täiskasvanutele esmavajaliku hambaraviteenuse, kuid jätkuvalt ei ole suur osa hambaraviasutusi Haigekassaga vastavaid lepinguid sõlminud.

Probleemid hambaravihüvitise rakendamisel ei ole teadmata ka valitsuskoalitsioonile, kelle leppes ja tööplaanis on sõnastatud eesmärk, millega vaadatakse üle hambaravihüvitise kord ning muudetakse hüvitis patsiendiga kaasakäivaks – sealjuures, pöörates erilist tähelepanu profülaktikale ja noorte hambaravile.

Paraku on ametkondlik kaasamisprotsess taaskord piirdunud hambaarstide liidu ekspertide pelgalt ära kuulamisega, mille tulemusel on tõenäoline, et sisuliselt jätkatakse plaanimajanduse põhimõtetele allutatud süsteemiga ja tekitatakse pöördumatud struktuursed probleemid Eesti suurimale ja konkurentsivõimelisemale eriarstivaldkonnale.

 

Milles siis on probleem?

Esiteks, praeguse seadusega on loodud täiskasvanute hambaravihüvitise süsteem, mis peaks olema kõigile ligipääsetav, kuid faktiliselt ei saa enamus patsientidest hüvitist kasutada. Pooled teenuseosutajatest, kes teenindavad enam kui 2/3 patsientidest, ei ole nõus hüvitise vahendamiseks vajalikke lepinguid etteantud tingimustel Haigekassaga sõlmima. See on tekitanud aga olukorra, kus inimene peab hüvitise saamiseks oma hambaarsti vahetama.

Hambaravihüvitise ligipääsetavuse probleemi ilmestab see, et kuigi hambaravi visiite tehti Tervise Arengu Instituudi andmetel 2018. aastal 0,3 protsenti enam kui aasta varem, siis täiskasvanute (15 ja vanemad) hambaravi visiitide arv kahanes samas suurusjärgus ehk 3000 visiidi võrra. Languse taga on eeskätt Tallinn, kus visiitide arv kukkus 14 000 võrra. Suuremad langused olid veel Jõgeva-, Lääne-Viru-, ning Läänemaal.

Kui eesmärk on, et hambaravihüvitis oleks kättesaadav kõigile, siis tuleb lahendada nende patsientide mure, kes ei soovi või ei saa pelgalt hüvitise kasutusse võtmiseks oma hambaarsti vahetada. See, et hüvitise kasutamiseks hambaarsti vahetamine toob kaasa juba tehtud protseduuride asjatu kordamise (nt panoraamröntgen, hambastaatuse koostamine jt diagnostilised menetlused), on asja üks pool, aga lisaks katkeb nii ka pikaajaline usalduslik arsti-patsiendi suhe, mis on kroonilise mittenakkushaiguse (milliste hulka tänapäeval suuõõne haigused loetakse) kontrolli all hoidmisel ülioluline.

Teiseks, hüvitise loomisel võeti eesmärgiks tuua hambaarsti juurde need inimesed, kes viimastel aastatel arsti vastuvõtul pole käinud või on teinud seda ebapiisava regulaarsusega. Hüvitise loomisel eeldati, et arsti juures mittekäimise põhjused on seotud hambaraviteenuse maksumusega, mille riik oli 100% jätnud patsiendi kanda. Kuid reaalsuses ei ole taaskehtestatud hüvitis soovitud eesmärki täitnud – hambaarsti regulaarselt külastavate inimeste osakaal ei ole kahe aastaga märgatavalt tõusnud.

Samuti on tõdenud rahvatervise eksperdid üle maailma, et 40, 50, 60 või mistahes eurone hüvitis ei lahenda probleemi, et kõige kehvem tervis on vähemkindlustatud inimestel. Tegelikud põhjused on, et neil on väiksemad teadmised elementaarse preventsiooni, adekvaatse suuhügieeni, tervist säilitava toitumise ja elustiili kohta ning oluliselt tihedamini esinev riskikäitumine.

Kehtiva täiskasvanute hambaravihüvitisega võtab riik lihtsalt osa regulaarselt hambaarsti külastavate patsientide ravikuludest enda kanda, muutmata inimeste tervisekäitumist. Tänasel kujul kehtiva hüvitisega jätkamine ja selle suurendamine kulutab ebaotstarbekalt maksumaksja raha, toomata kaasa kvalitatiivset avalikku hüve.

 

Kuidas on võimalik hambaravihüvitise süsteemi parandada?

Kui soovime ühiselt rahastatud hüvitisesüsteemiga pikemas vaates ühiskonnale põhjustatavaid tervishoiukulusid vähendada, siis on eriti tähtis, et hambaraviteenused, sh profülaktika oleks solidaarselt kättesaadav kõigile.

Näiteks võiksid täiskasvanud patsiendid, kes ei saa/soovi kasutada täiskasvanute hambaravihüvitist Haigekassaga lepingut omava teenuspakkuja juures, saada oma hambaarsti juures profülaktikateenuseid (nt 30 eurot 50% omavastutusmääraga). Teenuste loetelu oleks piiratud esmase ja teisese preventsiooni protseduuridega ehk haiguse põhjusliku raviga.

Endiselt taotleb enam kui tuhandet hambaarsti (kes moodustavad ca 500 omavahel teravalt konkureerivat teenuseosutajat) esindav Eesti Hambaarstide Liit, et valitsus võiks võtta eesmärgiks täiskasvanute hambaravi hüvitise korraldamisel ülemineku proteesihüvitise sarnasele korraldusele – rakendada täiskasvanute hambaravi puhul piirhindadeta rahalist hüvitist. Rahaline hüvitis – erinevalt mitterahalisest hüvitisest – võimaldab patsiendil kasutada riigipoolset toetust ükskõik millise hambaarsti juures ehk see ahendab samuti praeguse kehva kättesaadavuse probleemi.

Vähekindlustatud peredeni, kelle jaoks see süsteem justkui loodud on, ei jõua riiklik hambaravihüvitis aga just kõrge omavastutuse tõttu. Solidaarsus ühiskonnas ei pea tähendama, et hambaravihüvitist peaks tingimata pakkuma kõikidele Eesti elanikele, vaid piiratud ressursi tingimustes võiks hüvitist sihtida neile, kes seda näiteks kõrge haigestumise riski tõttu või sotsiaalmajanduslikel põhjustel enim vajavad.

Peame pingutama selle nimel, et koostöös esmatasandi tervishoiu- ja haridussüsteemiga tuua need inimesed hambaarsti vastuvõtule, kellele esmase hambaabi kõrval juurutataks ka profülaktilise ravi teenusepakett, mis takistaks kallisse hammaste restauratiivse ravimise spiraali üldsegi sattumast.

Näiteks võiks muuta/täiendada kehtivat täiskasvanute hambaravihüvitist nii, et jooksval kalendriaastal vähemalt 6 kuud toimetulekutoetust saanud isikud saavad 85 eurose hüvitise ilma omafinantseeringuta. Eelduslikult on antud kulu ka lihtsasti prognoositav, kuna sihtgruppi kuuluvate isikute arv on riigile teada.

Hambaarstide liidu kindel soov on sarnaselt koalitsioonileppes ja valitsuse tööplaanis rõhutatuga käsitleda patsiente vajaduspõhiselt, pöörates rohkem tähelepanu preventsioonile ja haiguse põhjuste kontrollimisele. Seni kuni meie tähelepanu piirdub võimalikult madala hinnaga hambaaugu (ajutiseks kujuneval) täitmisel (sest haiguse põhjust kontrollimata mädaneb hambakude täidise kõrvalt edasi), on rahvatervise mõttes hambaravihüvitisele kulutatud eurode efekt rasvane null.

Riiklikult rahastatud haiguste tagajärgedega ja tüsistustega tegelemine ei aita pikemas vaates kogu ühiskonnale järjest kulukamaks kujunevast hammaste lõputu ravimise spiraalist välja tulla. Meie tegevuse peamine eemärk peab olema elanikkonna suuterviseteadlikkuse tõstmise kaudu inimeste võimestamine ehk neile sisemise kontrolltaju andmine haigustegurite kontrollimiseks. Inimeste jõuetuse põhjuste osas oma tervisekäitumist parandada peab aga praegu esimesena peeglisse vaatama riik, kes tervise säilitamise asemel selle remontimist rahastab.