Ülevaade

Hambahaigus. Sellega oli küll tõeliselt suur häda, aga peris vanast ei olnudki kellelgi hambad haiged. Kui juhtus, et mõnel hammas tegi valu, siis tsüsiti[1] hammast küüvitsa puu pilpaga, siis pudenes too haige hammas maha, et ei saanud teisi nakkata[2] ehk lasti hammas maha kaksata, maal olid ka niisugused hambakaksajad, et teinekord kaksati hammas kõige igemetükiga

  Miks pole hambaraviärevuse esinemissagedus vähenenud, kuigi on arenenud nii hambaravi tehnika, vahendid, võimalused kui suhe arsti-patsiendi vahel? Hambaraviärevuse fenomen, see kui inimene kogeb ja väljendab hambaraviga seoses erinevaid ärevuse sümptome, on olemuslikult sarnane kõigis riikides, kus seda nähtust on uuritud. Esimesed statistilised andmed pärinevad 40–50 aasta tagusest ajast ning laias laastus on ärevuse esinemissagedus

Isiku tuvastamine on igasuguse juhtumi uurimises üks esmaseid ja olulisemaid ülesandeid. Identifitseerimine on tähtis nii üksikjuhtumite kui ka massiõnnetuste (Disaster Victim Identification, DVI) puhul. Uuritavad inimsäilmed võivad olla nii terved kui fragmenteerunud, värsked, lagunenud või skeletiseerunud. Tuvastamismeetodid jaotatakse primaarseteks (kohtuhambaarstlik analüüs, DNA uuring ja sõrmejälgede analüüs) ja sekundaarseteks (üldmeditsiiniline uuring, välised tunnused/visuaalne äratundmine, isilikud esemed