Persoon

Hambaarst Meedi Lehtla on paljukardetud piirkonnas, Ida-Virumaal, töötanud üle 40 aasta. Vaatamata levinud eelarvamustele usub Lehtla: inimene on hea, rahvus inimsuhetes rolli ei mängi ning paremat kohta kui Kohtla-Järve ei oskaks ta töötamiseks ning elamiseks ettegi kujutada. „Mind kasvatati nii: eestlane või venelane, sellel pole mingit vahet,“ räägib Kohtla-Järvel üles kasvanud Meedi Lehtla. Tema naabrilasteks

„Hommikul, siis kui rohi on veel kastemärg, aga hobused on juba kõhu täis söönud, heidavad nad esimeste päikesekiirte kätte mõnulema. Mina võtan siis kohvitassi kätte ja lähen pikutava hobuse peale pikutama – see on minu idüll,“ kirjeldab ortodont Triin Jagomägi oma filosoofiat. Ühel varakevadisel päeval mõned aastad tagasi helises Triin Jagomägi telefon – rõõmus hääl

Ortodont ja Tartu ülikooli stomatoloogiakliiniku lasteosakonna särasilmne juhataja Rita Nõmmela on enda sõnul natuke liblikate ja sarvedega inimene – ja asjad tema ümber ei tohi olla tavalised, vaid ikka väikese vimkaga. Seljas kaunis kleit, peas lehviv loor ja käes pikad mustad kindad – nii kujutas üks pisike noormees oma joonistusel Rita Nõmmelat, kes on juba

Indrek Truija alustab meie kohtumist järgmiste sõnadega: need kes on valinud hambaarstieriala, on igati õnnelikud inimesed. „Tegu on lihtsalt sedavõrd mõnusa erialaga,“ selgitab ta. Kogemusi erinevatelt elualadelt on tal küllaga: poleks Truijast saanud hambaarsti, oleks ta täna füüsik, peaks täiskohaga pubi või jahiks magusaimat kinnisvara. Ta usub, et edukaks võib saada mis tahes alal. Indrek

Inimese olemust saavat hinnata kõige paremini selle järgi, kuidas ta kohtleb neid, kes tema heaks midagi teha ei saa. Mõned üksikud stomatoloogid Eestis teavad, millised emotsioonid käivad kaasas lastekoduelanike või puuetega täiskasvanute hammaste ravimisega. Üheks neist, kes seesugust väärt kogemust jagada saab, on Piia-Heidi Kreegimäe. „Olen üles kasvanud ja koolis käinud Lääne-Virumaal. Kooliteed alustasin väikeses

Taavo Seedre rabab oma avameelsuse, mahlakate väljendite ja põhimõttekindlusega. Tema isiksusest õhkub enesekindlust ja sära, kübeke ka enesega rahulolu – põhjusega, sest tema töö Tartu ülikooli stomatoloogiakliiniku juhatajana, hambaarstina ning õppejõuna on olnud märkimisväärne ning innustanud nii kolleege kui ka üliõpilasi pidevale arengule. „Minu meelest on siin ilmas, laias laastus öeldes, kõige tähtsam lolluse vähendamine,“

Kui meie seekordse persooniloo peategelane ülikoolis käis ning keegi kusagil mõne vimkaga hakkama sai, ütlesid kõik tembu autori kohta: kohe kindlasti oli see Lepsi-Kai. Ütlus, et ühed inimesed võivad olla juba 18-aastaselt vanad, teised aga ka veel 90-aastasena noored, vastab tõele. Ilmselt ei ole palju neid, kes meenutaks oma nooruspõlvetempe ka vanavanavanaemana rahuloleva naeruga: Kaie

„Minu emal oli hambaarst, keda ta jumaldas. Ema rääkis mulle alati, et minagi pean hambaarstiks saama ja olema just niisugune, nagu see doktor. Hiljem sain teada, mis selle imetluse taga oli: see naine oli suur isiksus ja oma erialal täielik proff,” meenutab hambaarst Anu Männaste. Etteruttavalt võin öelda: just seesugusest hambaarstist tuleb juttu ka selles,

Kui fotograafiga koos Silvia Lumiste koduuksest sisse astume, mängib nende Tartu kesklinnas asuva korteri köögis klassikaraadio. Laual on värskelt valminud kohupiimakook, kõigis vaasides heleroosad sügislilled. Asume vestlema hinnatud stomatoloogiga, keda toetab meenutustega kogu intervjuu vältel tema abikaasa Ülo Lumiste. Nende kahe teineteise täiendamine on harmooniline ja lugupidav ning annab tooni kogu kohtumisele. Lumiste asub innukalt nende kahe tutvumist meenutama. “Ülo on pärit Vändrast ja mina