Hüpersalivatsiooni ravi botulismitoksiiniga ja selle mõju suuõõnne tervisele

Hambaarstid on oma praktikas palju kokku puutunud kuiva suu sündroomiga, kuid paljude kesknärvisüsteemi haiguste korral on kaebuseks hoopis liigne süljeeritus. Sialorröa on sagedane kaebus patsientidel, kes põevad selliseid neuroloogilisi haigusi nagu laste tserebraalparalüüs (Erasmus et al. 2010), amüotroofne lateraalskleroos (Møller et al. 2011) ja Parkinsoni tõbi (PT) (Friedman et al. 2001), mille puhul hüpersalivatsiooni võib esineda enam kui pooltel patsientidel (Mancini et al. 2003). Varasemad uuringud on näidanud, et neuroloogiliste haigustega patsientide probleem ei ole tingitud mitte niivõrd sülje rohkusest, vaid hoopis neelamisreflekside langusest. Pidev süljevool võib häirida artikulatsiooni ja efektiivset kommunikatsiooni. Liigne süljeeritus on põhjustatud neelu-, suupõhja-, keele-, suulaelihaste koordineerimatust tegevusest, samuti eelpool mainitud lihaste ja suu avamis- ja sulgemislihaste nõrkusest (Meece et al. 2010). Sialorröa võib põhjustada aspiratsioonipneumooniat ja naha matseratsiooni ning mõni patsient on suurenenud riskiga süljeaspiratsiooniks sissehingamisel ja seetõttu võib esineda probleem köharefleksiga. Need komplikatsioonid mõjuvad negatiivselt nii patsientide kui ka nende hooldajate elukvaliteedile. Botulismitoksiini (BNT) on kasutatud mitmete kesknärvisüsteemi haiguste ravis juba alates 1980. aastatest. Uue näidustusena on lisandunud liigse süljevooluse vähendamine. Süljesekretsiooni vähendamiseks kasutatakse ka suukaudseid ravimeid (antikolinergilised ained, nt atropiin), kuid võrreldes BNT-süstidega on neil oluliselt enam kõrvaltoimeid. Kui BNT toime kestab veel mitu kuud pärast süstimist, siis süljesekretsiooni pärssivaid ravimeid tuleb võtta pidevalt, sest nende toime kaob kohe, kui manustamine lõpetatakse.

Logi sisse artikli täispikkuses lugemiseks. Logi sisse